EA

Uus

2012-01-13T13:34:00.000+02:00

infinityempire.wordpress.com

Peale aastat

2012-01-05T16:40:00.001+02:00

Sellest ajast, kui ma viimati siia midagi kirjutasin, on möödunud üle aasta. Surve lugeda siinseid reisimise teemal tehtud postitusi oli nii suur, et otsustasin blogi uuesti avada. Kindel on see, et siinne "ninja-teema" on end ammendanud, minu elu 100% muutunud (ei ela enam Eestis jne), seega sooviks teada, kas leidub veel huvilisi, kes motiveeriks mind edasi kirjutama :) Sest materjali on enam kui küll. Kui leidub, siis andke endast märku, eks ma mõtlen teie jaoks midagi välja :)

Highlights

2010-11-10T16:54:00.000+02:00

Elu muutub üha kiiremaks ja põnevamaks. Ülikooli jaoks ei leidu enam aega ja tõtt-öelda võtab seal toimuv huinamuina õlgu kehitama. Täiesti mõistetav, arvestades, et sai oma eriala õppima mindud selleks, et "ma sain ju sisse" ja "käib kah". Nüüd suureneb iga päevaga huvi teatud hobide vastu, mis nõuavad aega ja tähelepanu, kuid neid kahte ei ole tudengil kunagi varuks. Mida teha? Kas 1) sitsida Tartus, linnas, mis on end minu jaoks ammendanud, õppida seda suitsust hämamist, saada mõne aasta pärast bakakraad kätte, diplom taskusse ning seejärel maailma avastama minna? Või 2) teha päevapealt ülikooliga lõpparve, võtta aeg maha, tegeleda oma hobidega ja portfoolio kallal nokitseda (arvestades tõsiasja, et neiul pole finantse, mida elamise ja vajaliku atribuutika alla panna)? See pilt is soooo me right now.

Ja siit tuleb soovitus gümnasistidele - kui teid huvitab mitu valdkonda ja/või te pole veel oma valikus kindel siis ärge minge midagi uisapäisa õppima. Võtke aasta vabaks, kui vaja siis kaks. Ei ole mõtet mingit lambist võetud eriala ülikoolis vägistada selleks, et ühiskond/ema/sugulased nõuavad mult seda, muidu oleks klassikaaslaste ees imelik, a mis ma siis õppimata teen, tahan lõustaraamatus TÜ lehega joinida või, jumal hoidku, uhke on öelda "Ma käin ülikoolis!"

Sotsiaalne elu on ka väga kirjuks läinud viimasel ajal. Lähme õhtul välja, tõotame pühalikult, et "Täna küll pikalt kooserdada ei viitsi... Kõige hiljemalt 1-2 öösel oleme viksilt ja viisakalt voodis horisontaalis!" ning "avastame" end hommikul kell 6 Venemaa piiri lähedal metsades luusimas, suvalise järve ääres lõket tegemas ning üksteist käbidega loopimas. Tagasi Tartusse sõites oli kurivaim jää (?) end maanteele laotanud, auto ujus, ei tahtnud juhile alluda ning põhi laperdas all, ähvardades mingi jupi kohe-kohe teele kukutada.

Ja lõpetuseks fotosüüdistus mu Dynami:disõltuvusest:

Kell on 4:57 öösel ja ma....

2010-10-27T05:03:00.000+03:00

....lõpetasin just õppimise. Nice one...

Lõpetuseks üks kena video saudiaraablastest, mis paari päevaga uskumatult populaarseks on saanud. Ja see, millest nad laulavad... I have to admit... it's all true.

Oo, viimase-minuti-tudengid

2010-10-21T06:48:00.002+03:00

Iidsetest aegadest pärit elutarkus, mille esimesed üliõpilased esimese ülikooli kulunud seintele raiusid - tööga tuleb alustada 12 tundi enne tähtaega. Olgu õnnistatud tudengid, kes traditsioonide kohaselt kogu töö sellele kõige-kõige viimasele minutile lükkavad. Ainult meie teame, kui ahvatlevaks muutub kofeiinitablettide purgike ning kuidas tarbitud tablettide arvuks saab "üks kuni mitu", kui magusalt maitseb kell 5 öösel joodud liiter kakaod ning kui targana näivad kõik need lõputud erialased artiklid. Tõstan pokaali (antud juhul kakaokruusi) meie terviseks. Olgu meie ööd pikad ja sisukad. Põhjani! (Ja siis ühikakööki uut ergutit nillima)

P.S Mul on nendest jubedatest viltu skänneeritud tekstidest kõrini. Prindid oma artiklikese välja ja refereerima asudes seisad silmitsi ühe paraja vusserdisega, kus vasakpoolne tekst on suure kalde all ja parempoolne kisub lõpus lainetama (kas raamat sai niiskust või midagi?) Ja reeglina on skänner kuskilt lause algused ära söönud ja osa juttu heledamalt võtnud. Püüa siis sellist kaldus-lainetavat-kadunud juttu lugeda, joonida ja arusaadavalt kommenteerida.

Ali doesn't give a F

2010-10-19T01:54:00.001+03:00

Kuna viimased väga-väga mitu kuud olen ainult vikside ja viisakate araablastega kokku puutunud, otsustas elu mulle natuke vaheldust pakkuda ja teise äärmuse murjameid näidata.

Käisime sõbrannaga Tartu ööelu kaemas ning kella 2-3 ajal, kui võtsime suuna kodu poole ning mööda Rüütli tänavat jalutasime, nägime Poole Kuue ees räuskavat kampa. Tavaliselt ei pööra me sellistele kisakõridele tähelepanu ning laseme neil omaette tülisid lahendada, kuid silma hakkasid kaks tõmmut noormeest, kes kange araabia aktsentiga inglise keeles midagi seletasid. Tundus, et eestlaste ja araablaste vahel oli tüli puhkenud ning otseloomulikult pidin mina, kui nende kahe kultuuri "vahemees" sinna oma nina toppima :D Sain kiiresti araabia noorsandidega jutule, kuid vestluse käigus ilmnes, et tüliõunaks ei olnud mitte niivõrd mõni konkreetne probleem, vaid liiga palju alkoholi, mis mõistuse tuhmiks oli teinud. Tegime sellest laadapalaganist ka ühe video, mida järgnevalt näha saate, kuna see tolade kolmik oli lihtsalt halenaljakas - egiptlane, kes tahtis kõikidele mööduvatele naistele külge lüüa ja AÜE-st pärit Ali, kes tahtis kõikidele mööduvatele meestele peksa anda, kuna leidis, et need ohustavad tema kaelas tolknevat Eesti poissi.

Tundsin, et selle paari minuti jooksul olin nö "teise äärmuse" kogemisest üleküllastunud, seega oli ülim nauding järgmisel päeval tavapärases rütmis jätkata ning M-iga ettevõtlusskeemidest ja pangandusest vestelda :)

Lugemissoovitus

2010-10-18T21:32:00.001+03:00

Tegin Taskus aega parajaks ning avastasin Rahva Raamatus, et "Vanem Edda" maksab tavapärase ca 300.- asemel 75.-! Arvake ära, kes väljus poest, klemm kõrvuni ja kilekotike näpu vahel?

See, kes on rohkem kirjandusega kokku puutunud ja teost "Vanem Edda" ei tea, paneb nüüd läpaka kaanekese kinni ja läheb häbeneb nurgas. Kõik ülejäänud võivad end siin leheküljel asjaga kurssi viia.

Minu lemmikosa on "Haavamaal. Õilsa ütlemised." Millised ajatud elutarkused sajanditetagusest ajast, mis klapivad sõna-sõnalt nt monoteistlike pühakirjadega. Tõeline lugemismõnu! (lühikokkuvõte värssidest 1-79).

Kuid mis tsensuur on ära söönud värsid 80-165 (mida inglise keelt oskav inimene peab lugema siit)? Kas seal käsitletavad teemad olid kellegi arvates nii ebasobivad, et vastavad värsid pidi toorelt välja rookima, jättes peatüki veidralt poolikuks?

Hele vs tume

2010-09-30T18:43:00.000+03:00

www.paleisthenewtan.com on üks ütlemata lõbus lehekülg :) Õhtune meelelahutus garanteeritud.

Islam

2010-09-28T16:38:00.001+03:00

Neile, kes soovivad tutvuda islamiga:

Ma E I taha siin blogis islami ega ühegi teise religiooni printsiipidest rääkida. Punkt. See siin on minu meelelahutuslikku laadi don't-take-it-so-seriously pula ajamise koht.
Kui on soovi islamiga tutvuda siis soovitan lehekülge Islam.planet.ee, mille lihtne ja loogiline visioon islamist mulle kõige arusaadavam on. Samas, tõsisematel huvilistel ei tasuks unustada, et ühe inimese nägemus (nn "minu Tõde") ei pruugi masstootena igaühele sobida.
Veel parem - külastage Islamifoorumit, kus saate end uusimate ideedega kurssi viia. SIIN saavad ka mitteregistreerunud oma küsimusi-mõtteid postitada.

Pildi rottisin siit.

Juuste katmine vs teiste kehaosade näitamine

2010-09-20T17:19:00.001+03:00

Olen kohanud paaris blogis vihaseid turtsatusi nende sunniitide suunas, kes katavad korralikult oma juuksed, kuid samal ajal kannavad liibuvaid riideid või paljastavad natuke siit-sealt. Eelmise aasta suvel, kui Istanbulis väga kuum oli, nägin ka mina tänavatel ja eriti Atatürki lennujaamas igasuguseid näitsikuid. Peanupp korralikult kaetud, et ükski juuksekarv näha ei oleks, pikkade käistega liibuv pluus, põlvpüksid või alla põlve seelik, paljad jalad ja varbavaheplätud - sellistena hõljus ringi noorem generatsioon ning minu arvates nägid nad kõik väga head välja :) M-i arvamust oli aga How can you cover your hair while wearing tight clothes and showing your legs? Abaya'de ja niqab'idega harjunud araablaste jaoks võib selline riietus imeliku ja paljastavana näida, kuid lennujaamas oli mul küll thumbs up noortele türgi neiudele, kes niimoodi Euroopasse lendasid, kuna sealsete elanike jaoks on nad niigi liigselt kaetud suveaja kohta :)

Ka mina olen näinud pearätiga ja korralikult kaetud naisi, kes kummardades (_|_) paljastavad, kuid tuleb tõdeda, et järgnev Abu-Dhabis tehtud videos kajastatu on ikka advanced level :D

Televusser

2010-09-20T15:44:00.000+03:00

Ema vaatab uudiseid, mina istun laua taga ja loen. Parasjagu näidatakse mingit klippi Iraanist ja ekraanil vilksatab korraks kaader üleni kinnikaetud naistest.

,,Pffff... segased..." kommenteerib ema.

,,Miks nad segased on?"

,,Et selliseid ürpe kannavad."

Pildid saudi meestest

2010-09-17T21:19:00.002+03:00

Kui paluda eestlasel, kes kunagi ühtegi saudiaraablast näinud pole, nimetatud isendit kirjeldada, manatakse pilt taolisest hampelmannist: tõmmu tšurka pika musta habemega, kannab mingeid ürpe, näojooned on nagu kaamelil, veidrik, kõrbeliivaga pealaest jalatallani kaetud, räpane jne jne.

Müüdimurdja alustab oma tööd ja nüüd näitan teile pilte tavalistest saudi meestest, et saaksite parema ettekujutuse nendest kõrbepoegadest. Nagu ikka, läheb pilt peale klõpsates suuremaks ja nagu ikka, pole tegu googeldatud junkrutega, vaid minu tuttavate ja nende tuttavatega :) Visake pilt peale ja öelge oma arvamus või vaikige igavesti :)

Mainin veel seda, et euroopalik riietus on noorema generatsiooni seas tunduvalt populaarsem, kui traditsiooniline thoub + peakate. Kuid ürbi puhul on tegemist nr 1 riietusesemega, mida peab kandma koolis, tööl, ametlikel üritustel ja külas käies. Eestlase silmale võib see harjumatuna näida, kuna meie oleme harjunud oma rahvariideid enamasti à la laulupeol nägema, vaevalt, et keegi kirjut villast seelikut ja sõlega pluusi igapäevaselt kannab.

Järgnevalt pildid saudi noormeestest traditsiooniliste riietega, mille nad minu arvates ikka väga hästi välja kannavad :)

Lõpetuseks võite vaadata Youtube'ist kuulsa saudi laulja Rabehi muusikavideot "Šab al-Ša'ar" (Juuksed läksid halliks). Mees teeb traditsioonilist muusikat ning videos saab kiigata saudi mehi, kui siinsetest veel väheks jäi.

P.S Kõikidele uudishimulikele - siin esindatud piltide seas leidub ka M-i noorem vend, kes on enam-vähem tema koopia. Head mõistatamist ;)

Üliõpilase idüll

2010-09-17T11:14:00.000+03:00

Pärast seda, kui olin esimeses loengus 1,5 tundi läbi nina saksa keeles iniseda püüdnud ning teises loengus 1,5 tundi "Eesti ortograafia" ja õigekirja töövihiku vahelt tatti pühkinud, andsin alla ning seadsin sammud Raekoja Apteegi poole. Seal sain ütlemata meeldiva kogemuse osaliseks. Minu kiidusõnad farmatseudile, kes õige ninnirohu välja valis, hoolitsevalt küsis, kas ikka taskurätte jagub, tundis muret, ega kurk valus ole ning pahandas, et olin salli koju unustanud. Sain endale teise ema :)

Andestage patusele

2010-09-13T13:55:00.001+03:00

Taaskord tallab teie suurim sõber ninja D blogiradasid ning on valmis kurnatud hingedele natuke kosutust pakkuma. Tuleb tunnistada, et viimasel ajal on ninja-bloog väljasuremisohus olevate liikide nimekirja kantud, kuid tõotan pühalikult oma blogihakatisele taas hinge sisse puhuda. Miskipärast kimbutas mind vahepeal mingisugune imepärane puberteet vol 2, mis selgelt mõelda ei lubanud ja tähelepanu muudele elu aspektidele suunama sundis. Anyway, tundub, et puberteetus maximus on üle läinud ning ajukoore alt kostub aktiivsemat tegevust (aga see võib palavikust tingitud luulu olla), nii et on saabunud aeg teid viimaste sündmuste käiguga kurssi viia.

Vahepeal sai jälle Türgis käidud. Riias kohtusin oma Läti sõbranna Dainaga, kellele tund aega Rubiku kuubiku lahendamist sai õpetatud. Mina lahendan kuubiku 2 minutiga ära, nänänäää.

Saabusin Istanbuli hilja õhtul, peas vaid üks mõte, hinges vaid üks soov: tomatisuppi kohalikust restoranist! Selle ma ka sain. Täheldasime M-iga huvitavat nähtust - restoranist ühtesid ja samu sööke tellides tuli ühel päeval selline arve, teisel päeval aga eelmisest väiksem/suurem. Ilmselt on neil Istanbuli saabujate jaoks mingi tervitushind :D

Reisist pole eriti midagi rääkida... Sai jälle kõvasti söödud, lõunani horisontaalis lõõska lastud, linna peal jalutatud - uudistamas käidud ja ilmaasju arutatud. Üks omapärastest kogemustest oli Türgi pesupoes šoppamine. Nimelt suutis minusugune pakkimisprofessionaal (tõepoolest, kõrgel tasemel professionaal, kuna viimased 4 aastat olen pidevalt kahe või enama elukoha vahel pendeldanud iga nädal) maha unustada aluspesu. Teise päeva hommikul marssis pesupoe uksest sisse mustas ürbis ja pearätiga neiu, turske araablane sabas ning koos asusid nad pitspesu sorteerima ja valjusti inglise keeles arvustama. Tuleb tunnistada, et see oli üks viimase aja veidraim kogemus - olla pealaest jalatallani kaetud, kuid samal ajal lehvitada ühes käes valgeid, teises punaseid stringe ning M-i ja pearätti kandva vanema müüjannaga arutada, kumb etem on :D Lahkusime poest pungil kilekotiga ning ma olin ikka veel šokis, kui odavalt Istanbulis kvaliteetset aluspesu saab :D

I'm your mommy now

2010-09-01T21:58:00.000+03:00

Pikk ~~töörügamine~~ suvepuhkus on läbi, aeg on käised üles käärida ning ~~kulamise ja suhtluse~~ õppetöö kallale asuda. Kui minu rebaseaasta TÜ-s algas omapäraselt (pidasin infotunnis 15 minutit vastu ning seejärel kooberdasin koridori minestama), siis 2. aasta algas veel huvitavamalt. Ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks septembris loengutesse läinud ilma, et teaks, kas ta on ülikoolis sees või mitte. Yeah... Minul on see nali nüüd tehtud :D

Märkus: JAH, ma olen (Jumala abiga) ikka veel üliõpilaste hingekarjas.

Moving on.

Tööl läks lõpupoole käest ära. Minu paariline jäi haigeks which means ta ei andnud pea kuu aega end näole which means ma olin ainus noor neiu meeskollektiivis. Mina. Üksi. Nagu näha oli, tõmbasin endale liiga palju tähelepanu sellega, et olin alati heas tujus ja valmis kõikidega nalja tegema. Tulemus: kõik tahtsid minu sõbrad olla, kõik ootasid suu ammuli minu uusi nalju, kõik olid alati valmis mind abistama (kulus marjaks ära, kuna viimastel nädalatel ei pidanud ma midagi tõstma-organiseerima-mõtlema ja võiks isegi, et isegi tööd ei pidanud eriti tegema.

Viimasel päeval töötasin ühe ülbe vene mehega paaris, kes kellegagi läbi ei saa ning kunagi ei naerata. Minu järjekordse korralduse peale küsis ta: "Miks ma peaks tegema nii nagu sina tahad?" Ja mul oli vastus kui varnast võtta: "Sest kui mina olen rääkinud, pole kellelgi enam kobisemist!" Issanda ime oli sündinud, kuna mees puhkes naerma ning tegi mängleva kergusega antud ülesande ära. Whoa! :D

Kui ma kapivõtmeid ja uksekaarti üle andsin, oli bossi viimane lause mulle: "Paljud noormehed jäävad sind taga igatsema..." Ma täitsa usun :D

Eelmise nädala esmaspäeval kohtusin ninja-bloogi tihedaima lugeja ja andunud fänniga. Tervitused sulle ja teinekord pole vaja mind karta :)

Reisimise-update: ülehomme olen Istanbulis. Kui kellelgi on vaja järjekordseid riisikotte või vorstirõngaid, pange aga julgesti oma nimekiri teele!

(Seekord on Riia-Istanbul-Riia Turkish Airlinesiga, sest airBaltic really sucks)

Uudis: kõrvaltuppa asus elama uus neiu. Täitsa tore teine :)

Delicious drama

2010-07-29T23:17:00.000+03:00

Peab Law of Attractioniga tagasi tõmbama. Soovisin, et tööl läheks põnevamaks ja tänase päeva seisuga on seal juba LIIGA põnev. Ega's midagi, homme jälle.

Liinitöölise päevaraamat

2010-07-21T20:15:00.000+03:00

"Kus me täna töötame?" "Tagumises hallis, stantsimismasinate juures." Eiiiii....

Mis nikerdis on stantsimismasin? Kujutage endale ette hiiglaslikku metallkobakat, mis liiga lähedale minnes kurjakuulutavalt uriseb. Suur ventilaator ketrab terve päeva, lõkat-lõkat. Masina ees istub tuima näoga tööline, kes võtab virnast metallplaadi, asetab masina alla ja vajutab nuppudele. Ülevalt sööstab alla press, ruumis kõlab kurdistav paugatus ning plaadi sisse vajutatakse vajalikud kontuurid, augud, ribad jne.

Nüüd kujutage endale ette meie tagumist halli, kus on masin-masinas kinni ja nad pauguvad konkreetselt hommikust õhtuni. Toppisin hambajälgedega kõrvatropid tihedamini kõrva ning asusin stantsimismasinast 1 (!) meetri kaugusel tööle. Iga paugatusega käis vibratsioon kehast läbi ning meeled muutusid üha nürimaks. Et tuju vähegi üleval hoida, meisterdasin oma paarilisega pakkekiledest Mati, kelle kaunist välimust siinkohal imetleda võite.

Juuli uudised so far

2010-07-14T05:20:00.000+03:00

Kui keegi oleks mulle kuu aega tagasi öelnud, et sel suvel seon end metallitööstusega, tunnen keermestusmasina hingeelu, teen vahet erinevatel hiiglaslikel ja kolisevatel painutusmasinatel ning oskan kasutada laadurit, oleks ma reageerinud umbes nii: "Shut your pie hole!" Ometi kiheleb juba 2-3 nädalat mu riiete ja punaseks päevitatud naha vahel metallipuru ning arvatavasti jätkub seda nalja veel juuli (augusti?) lõpuni.

Facebook on imeline - pärast status update'i laekus mu pangakontole 1850.- See summa oli ette nähtud kolme (!) päeva söögirahaks...

Pärast pooleaastast rassimist telefoniloguga (eelmine Samsung keeldus nupuvajutustele reageerimast ning pidin läbi ajama kiviaegse Nokiaga) asendati see hea haldja poolt uue superhüper bling shit nutitelefoniga.

Tänu sellele, et tegu on täisklaviatuuriga wifitelefoniga, saab minusugune internetisõltlane igal ajal igas kohas mugavalt onlain olla ning veebilehtedelt leitud jaburuste üle kõkutada (mille leidmise peale on mul lausa harukordne anne). Enam ei pea McDonald'sis McRoyal einet oodates eesseisja kõõma põrnitsema, vaid võib MSNis sugulasega pula ajada teemal à la kui ma põrandale minestan, saab minust disainervaip.

Istanbul vol 6 tuleb arvatavasti augusti keskpaigas. Stay tuned.

Tööpäeva lõpp, väsimus

2010-07-06T18:55:00.000+03:00

Tõmban kõrvatropi-automaadi kangist, vaatan restile langenud värvilisi pallikesi: "Oo, kummikommid!" ja pistan need suhu.

Minu gümnaasiumi kirjandid visalt punkte edasi teenimas

2010-06-16T12:37:00.002+03:00

Aasta tagasi lõpetasin gümnaasiumi ning tegin oma kirjanditega puhta töö, st - sisendasin endale, et alla 90 on häbiväärne tulemus, lõpukirjandiks valmistudes isoleerisin end linnaühiskonnast, lülitasin telefoni välja ja lugesin kirjandusklassikasse kuuluvaid teoseid. Eksamil hinnati mu kuuetunnise kirjutamismõnu tulemus 96 punkti vääriliseks.

Eelmisest elukohast välja kolides leidsin oma põhjatutest sahtlitest kirjanditevirna, kust paremad üllitised välja sorteerisin (kaasa arvatud kolm 90-punktist proovikirjandit) ning pärandasin kõik endast aasta nooremale õnnetule hingele. Tulevane abiturient, kes sai oma 11. klassi proovikirjandi eest 1-e (ilma naljata, ühe), oli kingituse üle ütlemata õnnelik. Aasta aega möödus kiirelt ning nüüdseks on vaesel puupeal eksamid tehtud. Eile viidi mind sündmuste käiguga kurssi. Nimelt trükkis ta ema (!) minu kirjandi arvutisse, printis kirbukirjas välja ja sokutas eksamile suunduva abituriendi varrukasse. Teema oli enam-vähem samast valdkonnast, paar asja teisiti seostatud, kirjavead jne ning inimene, kes oli terve gümnaasiumi ema kirjutatud kirjanditega läbi tutsanud, sai soliidse punktisumma - 77.

Elu Saudi Araabias

2010-06-15T01:27:00.000+03:00

Lisan teie uudishimulike silmade rõõmuks mõned pildid Saudi igapäevaelu stseenidest. Ükski pilt ei ole pärit internetiavarustest, vaid on minu sõprade-tuttavate klõpsatud. Ja ühelgi pildil pole M-i (teda võite kohata mu Facebookis) ega tema sugulasi.

Minu sõber Jeddah'st (20-aastane noormees).

Saudi mehe riidekapp täis thoube.

Töönurk.

Saudi lapsed.

Koosolek. Vasakul Saudi mees, keskel Omaani mees ning paremal India mees.

Noormees oma väikse õega elutoas (pöörake tähelepanu mööblile ja kaunistustele - minu arvates näeb see välja nagu õudne ristsugutis Euroopa aristokraatide, slaavlaste ja idamaalaste disainikunstist).

Saudi kohalik kiirtoidukett Al-Baik, mis kuuldavasti pakub maailma parimat grillkana, millesse minagi varsti hambad sisse lüüa saan, jeee!

Innukad üliõpilased enne inglise keele eksamit (kus M-i sõnul esinesid sellised kenjaalsused nagu mens, kooks etc)

Saudi naine ilma näokatteta. Pöörake tähelepanu kohalikele "tibielementidele" - blondid triibud mustas tukas (võigas kombinatsioon, IMO), kriipsuks kitkutkud ja värvitud kulmud, araablanna meik ja loomulikult pearätt moodsalt tahapoole libistatud.

Sõber Ayman Riyadh-Dubai lennul.

Saudi noormehed ülikooli lõpetamisel (IT bakakraadi said).

Update

2010-06-10T19:08:00.000+03:00

Läbitud eksameid - 4.

Feilitud eksameid - 1 (suprise-suprise, mina ja teater lihtsalt ei mõista üksteist).

Kehakaalu suurenemine - +3-4 kg (üks samm alakaalust normaalkaalu poole, yey)

Läbitöötatud materjale - ohh thousands..

Varahommikuni-kooberdamised - ~~nädalas korra~~ ~~paar korda~~ ~~nädalavahetusel~~ K-P.

Kella 3ni öösel That '70s Show vaatamine pole hea idee - ärkasin kell 11:30 ning startisin kella kaheteistkümnesele eksamile otse ühikavoodist.

Viimase aja märksõnad: drama, drama, drama.

Näokate

2010-06-08T02:59:00.000+03:00

Viimasel ajal olen ebaproportsionaalselt palju ülikoolielust kirjutanud. Kuna tegemist on ikkagi ninja-bloogiga, tuleb nüüd vahelduseks teha üks tubli postitus millestki muust toredast, näiteks näokattest.

Huvi araablannade riietuse vastu tekkis aastaid tagasi; must rüü ja salapärane näokate tundusid midagi nii müstilist ja omapärast, et otsustasin need esimesel juhul järele proovida. Paar aastat hiljem "avastasin", et elu on serveerinud suurepärase võimaluse ammune soov teoks teha - kuna minu mees on saudiaraablane, pääseb ta vaevata ligi taolisele ehtsale "ninjakraamile". Teisel reisil rippus kapis must rüü otse Riyadhist ning ajasin selle kiiresti selga. Selge. Järele proovitud. Meeldis. Aga kus on näokate?! Algas pikk kauplemisprotsess, mis kestis pool aastat. M tegi vingus nägu ning püüdis mind ümber veenda. Musta riidelapi toomine oli ületamatult raske ülesanne, kuna ta ei poolda näo katmist, mida 99,9% tema riigi naistest igapäevaselt harrastavad. Peale kuudepikkust kemplemist nõustus ta lõpuks mulle niqabi tooma, kuid seda üle andes keelas ta kohe näo katmise reisi ajal. Tema ära rääkimine oli minu jaoks lihtne ülesanne ning tänu sellele olen näokatet kandnud kokku arvestatult ca 2-3 päeva - kolm korda lennates ja kaks korda Istanbulis jalutades.

Veebruaris Istanbuli minnes otsustasin eksperimendi käigus juba Tartus näo katta. Istusin varahommikul taksosse, palusin end lennujaama viia ja käekotist niqabi otsides selgitasin kiirelt taksojuhile, mis nüüd toimuma hakkab. Mees suhtus aktsiooni üllatavalt positiivselt ja muhedalt. Naeru kihistades tõdes ta, et seda ei juhtu just iga päev, et neiu istub hommikul ühikast taksosse, teatab, et läheb kaugele lõunasse ning asub nägu kinni siduma.

Lennujaamades on alati rahulikult läinud. Kui reisijad takseerivad mind pealaest jalatallani siis lennujaamatöötajad püüavad alati korrektsed ja neutraalsed olla. Talvel Riia lennujaamas istudes kärutasid minu eest mööda läti lapsed, jõllitasid nii, et silm punnis ning asusid inglise keelt purssides dialoogi pidama. Olen tähele pannud, et see, kuidas inimesed sinusse suhtuvad sõltub suuresti enda olekust. Tooli vajunud liikumatu kujuga ei tulda suhtlema, see-eest jutuka ja ringi sebiva ninjaga tahetakse tutvuda (v.a eurooplastest mehed, kelle jaoks must kogu tundub vist midagi eriti hirmuäratavat).

Näokate tuleb üsna lõdvalt ja topeltsõlmega ümber näo siduda. Liiga pingule tõmmates hakkab alumine serv vastu silmalaugu hõõruma ning 9 tundi järjest näo riivimist ei ole meeldiv.
Söömine ja joomine on komplitseeritud, kuid täiesti teostatavad.
Kui temperatuur kerkib üle 25 kraadi, tekib probleeme hingamisega ehk täpsemalt öeldes värske õhu kättesaamisega. Näokatte all on läppunud õhk, mida üha uuesti ja uuesti oled sunnitud sisse hingama, mis üsna pea sind uimasusega õnnistab.
Vaateväli (minu niqabil napp 1,5 cm) on nii piiratud, et ilma (mees)saatjata liikumine tekitaks ülerahvastatud tänavatel liiklusohtlikke olukordi.

Milline näeb välja niqab laialilaotatuna ning milline on üldpilt, kui kõik ürbid selga saab visatud:

Postitused, kus veel niqabist juttu olen teinud:

Istanbul 2. osa

Niqabi-juttu ja tagasitulek Eestisse

Feil-bloog

2010-05-31T01:50:00.001+03:00

Kui jõuad (esimest korda selle aasta jooksul!) 15-minutilise varuga bussipeatusesse siis bussi ei tule. Feil nr 1.

Järgmine buss ei peata sinu peatuses. Feil nr 2.

Ülejärgmine buss pöörab enne vajalikku teeotsa ära. Feil nr 3.

Üleülejärgmist bussi oodates jätkub läpaka akut vaid (!!!!!) pooleks tunniks (mismõttes nagu?!) Feil nr 4.

Jõuad lõpuks ometi kohale. Ees ootab 5 lustakat kilomeetrit. Jala kõndimist. Kahe raske kotiga. Feil nr 5. Ja kas ma mainisin, et varba otsa olid torgatud kontsakingad? Feil nr F'ing 6.

Tutvused tulevad kasuks ning laenad X käest ratta. 4 km väntamist.

Jõuad kohale, higine ja räsitud. Just sellel momendil sammub maja tagant välja noorsand, ammune tuttav, takseerib sind pika pilguga ning soovib jõudu. Ehhhh. Feil nr 7.

See teeb keskmiselt 2,33... feili igas tunnis, mida on ilmselgelt liiiiga palju!

Tagasi linnas

2010-05-23T13:54:00.001+03:00

Buss sõitis kiirusega 40-50 km tunnis (not kidding), sääsehammustused on ebaloogiliste kohtade peal ning valgete pükstega peole minek ei ole hea idee.

Koju maandusin hommikul kell 5, magasin lõunani ning kuna minu päevakava ei langenud kokku ema omaga, jäigi meil taaskord nägemata. Üles ärgates pihustasin kehaõõnsustesse turgutavaid spreisid, et see paganama tatitõbi välja ravida ning suundusin linna poole, kuna liivlaste ja vadjalaste uurimustöö ei valmi iseenesest.

Sissejuhatus filosoofiasse - läbikukkunud aine

2010-05-20T11:08:00.002+03:00

Teen ÕISis kohustuslikku ainekursuste hindamist ning üritan viisakasse vormi valada arvamust I'd rather take a bath with a toaster than come to your lecture. Aine "Sissejuhatus filosoofiasse" oli kevadsemestri feil. Üks õppejõududest jättis endast väga ebasümpaatse mulje, õigemini tema loengupidamisstiil. Ükski üliõpilane ei võta tõsiselt inimest, kelle ainsaks oskuseks tundub olevat teksti mahalugemine, slaidide edasi klõpsimine ja pobisemine à la "Tegelt' mul polegi midagi tarka juurde öelda." Sellist teemakäsitlust võib endale lubada 7. klassi õpilane bioloogiatunni ettekandes, mitte Tartu Ülikooli õppejõud loengus. Peale absurdse loengupidamisstiili raisati üliõpilaste aega, laskudes pikkadesse teemavälistesse diskussioonidesse ühe noorsandiga (nt ühest loengust läks suurem osa kaduma, kuna arutleti kahekesi üle auditooriumi teemal Kas Mina tean, mis Mu nimi on?)

Hurraaaa! Araabia keele õpingud on edukad olnud

2010-05-17T20:48:00.000+03:00

Suudan lõpuks ometi puhtalt välja hääldada ﻉ ('ayn, midagi a ja e vahepealset, tuleb kurgu ülaosast), ﺡ ("sahisev" ja sügav h) ning lõpuks see väänik ﺥ (sügav h kurgust, nii et tatti peaaegu pritsib:)). Nüüd võib asuda "luigekujuliste" tähtede kallale :D

2/5 Shanti Mantra

2010-05-11T17:11:00.000+03:00

Shanti Mantrad ("rahu mantrad") on hinduismi palved rahule, mida retsiteeriti enne ja pärast religioosseid rituaale.

http://en.wikipedia.org/wiki/Shanti_Mantra

Kui tunnen, et probleemid hakkavad kuhjuma ja meel läheb mustaks, kuulan päevad-ööd järgnevat mantrat (mis sisu poolest sobib ka monoteistile kui valatud). Positiivsusest pakatavad üleskutsed rahule annavad uut energiat elus edasi rühkimiseks.

[ video ]

ॐ

oṃ

सह नाववतु |

saha nāvavatu

(May the Lord protect us together)

सह नौ भुनक्तु |

saha nau bhunaktu

(May He nourish us together)

सह वीर्यं करवावहै ||

saha vīryaṃ karavāvahai

(May we work together uniting our strength for the good of humanity)

तेजस्विनावधीतमस्तु

tejasvināvadhītamastu

(May our learning be luminous and purposeful)

मा विद्विषावहै ||

mā vidviṣāvahai

(May we never hate one another)

ॐ शान्तिः शान्तिः शान्तिः ||

oṃ śāntiḥ śāntiḥ śāntiḥ

(OM Peace, peace, peace)

Kuidas ühikas loodussõbralikult nõusid pesti

2010-05-11T02:25:00.001+03:00

Vestlus õpetaja ja järeltööd tegema tulnud junkru vahel.

Õpetaja: Miks te kontrolltööks korralikult õppinud ei olnud?

Junkur: Aeg läks ära, sest pesime ühikas nõusid.

Õpetaja: ????

Junkur: No meil on selline süsteem, et kuu aega kogume musti nõusid ning kuu lõpus siis peseme ära.

Õpetaja: Kui nõusid pesta ei viitsi siis võiks ju papptaldrikuid kasutada.

Junkur: Aga me oleme loodussõbralikud!

Juuksuris

2010-05-06T16:37:00.000+03:00

Otsustasin ellu vaheldust tuua ning saiablondid juuksed tooni võrra tumedamaks värvida - selle nimi on totaalne muutumine :D Seadsin sammud Tartu parima juuksuri poole ning palusin kuldblond võõp peale tõmmata. Neiu kääris käised üles ning asus tööle. Ta möksis juuksesalke kord kuldblondiks, kord helepruuniks ja ladus mulle pähe kokku 43 fooliumi (JAH, ma lugesin). Veider sätendav butafooria peas, mille vahelt piilusid valged juuksed, istusin toolis veel oma 30 minutikest. Peletasin igavust juuksestuudiote tavapärase lektüüriga à la Buduaar. Pärast sellise üllitise läbilappamist tundsin, et oleks vaja end nüüd tublisti Balzaci, Lenzi ja de Laclos'ga turgutada.

Juuksed jäid kenad, arvestades, et üleblondeeritud sorakad ei taha üldse värvi kinni võtta. Saiablondid kiharad jäävad nüüdseks minevikku :)

Olen kaotanud enda isikupära, sest...

2010-05-05T13:51:00.005+03:00

...hiljuti otsustati mind uuele seltskonnale tutvustada just nimelt nii: "Saage tuttavaks, tema nimi on D ja ta mees on SAUDIARAABLANE!" Ja mina, lollike, arvasin, et mind kirjeldavad teised tegurid - võiks mainida vanust, millega tegelen, kus mida õpin jne. Aga ei. Kõige tähtsam on see tõmmu mehehakatis! :D

Retooriline küsimus: mille poolest on saudiaraablane erilisem eestlasest, belglasest, aafriklasest, hiinlasest või aborigeenist? Ühed meeselemendid kõik.

Ilus

2010-05-04T14:46:00.001+03:00

Pilt on pärit siit.

Who am I to disagree

2010-05-04T00:50:00.004+03:00

Mis kell läheb tudeng magama? Parem hilja kui mitte kunagi :D
Kui ühikaboksis hõisatakse rõõmsalt: "Päris kobedad tissid!" ei tähenda see, et keegi demonstreerib enda kehakumerusi, vaid kana, mis pakendist välja vupsates üllatavalt priskeks osutus.

Istanbuli pildid

2010-04-28T15:35:00.004+03:00

Tulen vastu oma andunud lugeja(te) soovile ning sheerin juhuslikke klõpsatusi Istanbulist. Kuna truu sõber digikaamera otsustas peale pooleaastast tutvust uutele jahimaadele minna, on enamus pilte tehtud suvalise telefoniga, mille kvaliteedi tippteoseid ma siinkohal uhkelt eksponeeriks. Kõik on klõpsatud hetkeemotsiooni ajendil (on olnud reise, kus ühtegi pilti ei teinud).

Kinder-Küche-Kirche elustiili maitsmas.

Kevade moevärvid.

5ndat korda Istanbulis 10 kuu jooksul

2010-04-27T01:42:00.003+03:00

Riia-Istanbuli lend möödus traditsioonilisel viisil - kägaras toolil, mis keeldus seljatuge alla laskmast. 2 tundi poolunes, 1 tund kõrvalistuva türgi mehe elulugu kuulates. Passikontrollis läks jälle ca tund. Jalad tudisesid all, pea huugas kuumuse pärast ning järjekord ei tahtnud kuidagi edasi liikuda. Järsku kuulsin ühte kanada aktsendiga naist üle inimeste hüüdmas: "Excuse me, your hair is shown!" Olin Riia lennujaamas selga tõmmanud musta ürbi ning pearäti siuh-säuh pähe visanud, teades, et Istanbulis ei ole selleks aega. Pearäti alt piilus blond juuksetutt, mis inimeste pilke püüdis. "Yes, I know," kõlas minu väsinud häälega vastus. -Is that ok? -Yes, it is. -Aaa... Thanks for teaching me.

Turistiks olemise huvitavad aspektid - lennujaamast Sultanahmeti mööda kiirteed maksab 32 liiri, cheateriga 52 liiri. Vahe ca 160.- sama tee eest.

Türgis olles elu lihtsalt... kulgeb. Lõuna paiku ärkad üles, sätid end laisalt välja minema, veedad restoranis tunnikese, iga söögikord on kolmekäiguline, kulged tänavatel, lösutad vesipiibubaaris patjadel, viskad tänaval hulkuvale kassinirule friikartuleid, otsid kohaliku supermarketi riiulitelt sahlepit ning sucuki, vaidled müüjatega, ostad tänavalt banaane ja magusaid maasikaid jne jne jne.

Käisime ühel õhtul laevaga Bosphoruse väinas seilamas. Laevasõidu juurde kuulus ka tohutul hulgal imemaitsvat toitu ning türgipärane showprogramm kõhutantsijaga jms. Selle käigu kohta on mul vaid üks kommentaar - NEVER AGAIN! Külastajatele oli ette nähtud unlimited drinks ning seda võimalust kasutati usinasti. Nägin elus esimest korda purjus araablasi - nt meie lauas istuv kuveidi mees libistas ühe õlle teise järel, isegi pooliku klaasi puhul viibati kelnerile ning nõuti uut. Lõunamaalased on ka kainena ülimalt emotsionaalsed ning valjuhäälsed, seega jonksus olekus võimendus kõik mitmekordseks. Kisa-kära, puterdades tehtud tantsusammud, käigud laevatekile tõrvapulki kimuma ning vaidlema (kuulsin ära vihase egiptlanna kädistamise ning minu vastumeelsus naiste kaagutamise vastu suurenes veelgi). Tagasi peosaali tulles ei leidnud kuveidi päss enam ust üles (üpris naljakas vaatepilt) ning kui see tal lõpuks õnnestus, lendas mees paksu kõhu võdisedes otse tantsuplatsi keskele. Transfeer hotelli möödus itaallaste karjumise saatel - discoteka, discoteka! Ühe hotelli ees peatudes läks valjuhäälseks hüvastijätmiseks, kõlasid musimopsud, rahvas läks maha ning taha vaadates... polnud kedagi. Jäigi selgusetuks, mis mõte oli hüvastijätutseremoonial, kui nagunii ühte hotelli mindi :D

Sain teada, et veidrat musta ürpi kandvad naised on šiiiitide suuna esindajad. Mis teeb nende riietusstiili veidraks? See, et pearätt pannakse nõeltega suu juurest kinni, jättes nähtavale vaid silmad ning suure kongus nina. Kui tavalise pearätiga söömine on imelihtne, näokatet kergitades saab samuti söönuks siis tekib küsimus, et kuidas need naised söövad-joovad? Palava ilmaga tundide viisi tänaval käia ning selle aja jooksul ilma joogipudelita olla... Pffff....

Mitu korda tuleb kiirsöögikohas öelda ICE TEA, et nimetatud jook saada? Vastus: kolm korda kõlava ja selge häälega. Kui ütled vähem, serveeritakse sulle Cocat.

Istanbul-Riia oli Turkish Airlinesiga ning kontrast airBalticuga oli lihtsalt uskumatu. Kui airBalticu lennu ajal oled pingis kägaras ja piinled igavuse-janu-nälja käes siis Turkish Airlines tervitas maheda idamaise muusika, suurte ja mitmekesiste toiduportsjonide ning unlimited drinks võimalusega. Pugisin end kõvasti imemaitsvat toitu täis ning Riia lennujaama jõudes heitsin kohe pingile siruli seda kõhutäit seedima :D

10 kuu jooksul on Istanbulis käidud 5 korda ning kunagi (!) pole me külastanud mingeid vaatamisväärsusi, muuseume, tohutul hulgal pilte klõpsinud või kotitäite kaupa nodi koju kaasa vedanud. Tundub tavatu, kuid nagunii ei käi me Türgis kultuurireisidel, vaid üksteisega kohtumas.

Never forget Rīga nights

2010-04-22T03:17:00.000+03:00

Istusin ohtul Tartus bussile, mis oli tais kidakeelseid venelasi ning perutasin Riiga. Kell 22 passisin kuskil kaubanduskeskuses, nosisin putka kuiva voileiba ning vaatasin tuima naoga moodakaijaid. Peagi joudis kohale mu lati sobrants, istusime trammile ning oleme nuud tema pool kuskil Pohja-Riias. Liitrite kaupa teed, kilode kaupa magusat, lobiseme ja teeme nalja, Brainstorm mangib (sest peab kohalikku muusikat austama). Mulle Riia meeldib :)

Midagi toimub.. tasapisi

2010-04-20T11:42:00.002+03:00

Löön luugid valla ning, nagu viimastel päevadel kombeks, avan esimese asjana läpaka, plõksin lahti kõik uudised ja airBalticu lehed. Ning uudiseid nähes äratab mu rõõmuhõise terve Karlova linnaosa (kujundlik lause mida ei tasu tõe pähe võtta) -

Istanbuli lennud on käima pandud! Tartu lennud küll mitte, kuid ohtu ennetades olen juba bussipiletid ka bronninud. Vist on minek ikka :)

EDIT: Õpime, kuidas öelda Eyjafjallajökull - VIDEO.

Sealiha

2010-04-19T11:02:00.002+03:00

Tore on elada riigis, kus 99,99% rahvast nosib sealiha igapäevaselt. Mina ei ole seda produkti pea 2 aastat söönud ning selle aja jooksul on juhtunud nii mõndagi. Endal on ükskõik, millist liha teised söövad, kuid ometi jääb minu valik kõigile ette.

Ühel suvepäeval istusime sugulastega söögilaua taga. Serveeriti sealiha, mille mina ainsana oma taldrikule tõstmast keeldusin. Nagu ikka, tehti alguses märkusi stiilis "Sa oled vist taimetoitlaseks hakanud," (ei ole) ning "Kas sa oled dieedil vä?" (kindlasti mitte) Siis tõusis diskussioon teemal "a miks sulle sealiha ei kõlba siis". Seletasin pikalt, rahulikult ning võimalikult palju loogilistele faktoritele rõhudes oma põhimõtetest. Alustades sellest, kui sarnane on sealiha inimese lihale, sealiha ON ebapuhas (siga seedib sissesöödud solgi 4 tunniga oma kehvas soolestikus ära, kogu saast talletatakse kerre), sealihas elab ümaruss (link), lõpetades sellega, et sealiha on raske seedida (mäletan, kuidas seaprae lõpetades ägises seda vatsatäit mitu tundi diivanil horisontaalasendis seedida). Pärast pikka teaduslikku monoloogi ootasin põnevil sama põhjalikku vastulauset. Ja teate mida mulle kosteti? "A tegelt' on sealiha kõige kasulikum!" Ahahh... miks siis? "See on tervislik!" öeldi sügavmõtteline lause, kühveldati suu kiiresti sööki täis ning viidi jutt teisele teemale. Püüa veel sellistega vestlust arendada...

Mis diil eesti rahval sealihaga on? Miks peaks iga toidu peale, alla ja kõrvale sööma justnimelt siga? Kas te olete kunagi söönud õrna küülikuliha mahedas kastmes, röstitud parti, grillitud veiseliha? Kuidas ma saaksin lüüa hambad vorstijunni, mis on täis roosat toiduvärvi, purustatud soolikaid, nahka ja muid ülejääke + Mendelejevi tabelit, kui olen ostnud tuttava jahimehe käest tema enda karuste käte all voolitud põdravorsti kõige värskematest toiduainetest.

Kui on kiire ning tahad Selverist valmistoitu osta, läheb valikuga väga kaua aega. Eestis kehtiv reegel - kui pakendil on kirjas liha/sink siis 99,9999% juhtudel on tegemist SEAlihaga. Ja nii ma passingi salatileti ees, uurin ühte karpi teise järel, sealiha, seakamar, 50-50 sea- ja veiseliha jne jne jne. Isegi kanaliha-pelmeenidesse on topitud sealiha! Jeerum :D Eestis olles ei jäägi muud üle, kui kanafileed või kala süüa, sest tundub, et igalepoole mujale väänatakse sealiha sekka. Lähis-Ida juures meeldibki mulle just see, et kunagi ei pea oma pead vaevama, mis liha menüüs esindatud on. Ütled oma tellimuse ning võid kindel olla, et sulle ei serveerita siga, vaid tuuakse lammast, kalkunit, kana, veist. Haarad poest vorstirõnga ning sinna on kirjutatud 100% dana eti (vasikaliha türgi k).

Ning muide, 4-aastaselt nägin maal seaaedikus kuidas üks siga urineeris ning teine kohe kustutas janu avause lähedalt :D Can't help myself aga see jälk vaatepilt püsib siiani silme ees, kui sealihalette näen.

Kingitus Islandilt

2010-04-18T21:39:00.000+03:00

Hoidke pöialt, et neljapäevaks oleks normaalne lennuliiklus taastatud, sest siis ootab mind (loodetavasti) ees TAY-RIX-IST.

Sõbrad istuvad Frankfurtis ja Viinis kinni.

Minu silmad on naelutatud Euronewsile, BBC Newsile ja airBalticu Facebooki fännilehele, ootan iga update'i, näpp telefoniklahvidel, valmis igast uudisekillust teada andma.

Saudi uudistest: Dubai lennujaamas ootab 2000 eurooplast õhuruumi avamist.

Waiting...

We´ gettin´ Arab money

2010-04-06T16:36:00.006+03:00

See on täiesti normaalne, kui hommikusööki (2 saiakest + jäätee) süüakse kella kaheses loengus. Unised silmad (sest ärkasid tund aega tagasi) on väänatud läpakaekraanile, mitte õppejõu suunas ning ekraanil vilgub kõik see, mis pole seotud loenguga. Mugid mõnuga kaneelisaiakest, tükke pudeneb paremale ja vasakule ning ignoreerid kursavenda, kes sinu kõrval istub ja kogu aktsiooni veidra pilguga takseerib. Kui hommikusöök söödud, pakid oma seitse asja läpakakotti ning lased jalga. Järgmisesse loengusse (Sissejuhatus filosoofiasse) ei suvatse minna, sest said eluaegse trauma õppejõu loengupidamisstiilist ("Niisiis... Mul polegi midagi tarka öelda, kirjutage lihtsalt slaidide pealt maha... Btw, see video seostub tegelt' täiega hästi meie tänase loengu teemaga (Jumal).")

30 minutit enne asutuse sulgemisaega edastatakse sulle eluliselt tähtis kood ning pead end kiiremas korras kesklinna organiseerima, jooksma, higistama, kontoris lõõtsutama ja närviliselt edasi-tagasi kõndima. Suures pabinas täidad ankeedi valesti, unustad pooled asjad ära ("Kood paluks!" Kirjutad koodi. Leht ulatatakse jälle: "Allkiri ka!") Tädi kaob taharuumi, tuleb jälle tagasi ning hõikab üle saali: "Mis maalt saadetis on?" ning hõikad vastu: "Saudi Araabia!" Sellel hetkel vajuvad imestusest kõigi alalõuad kolinal põrandale, pilgud pöörduvad sinu poole ning võid nende mõtted lugeda - "Issandjumal, Saudi Araabia on ju terroristide maa!!! Mis murjamid seda plikat rahastavad??!! Appi, mingi saudiaraablane on blondi plika sugardaddy!" Teine ahhetusmoment on see, kui tädi ütleb kõva häälega rahasumma ning hakkab viiesajaseid letti laduma. Hea küll, seekord oli tegemist mõistliku summaga aga mõni aeg tagasi sai üsna pakse patakaid välja võetud. Keskpäev, saal inimesi täis. Tädi tuleb tagaruumist, käsi raha täis, kraaksatab summa (miks ta ei võiks seda vaiksema häälega teha?) ning hakkab raha välja laduma. Inimesed ümberringi vahivad põlevate silmadega ning õhk on räpastest mõtetest paks. Raha vastu võttes ei hakka ma ju ometi kõigile seletama, et jou, teate et lennukipiletid x riiki on praegu täiega kallid ja kogu summa läheb buss+takso+lend jms peale ära.

Anyway, sain eile kõik tehtud, lennukipiletid olemas ning mõtted on juba 3000 km kaugusel.

Reisile!

2010-04-05T01:59:00.001+03:00

Öösel kell 1:45 ütles M mulle: "Raha on teele pandud, osta homme lennukipiletid selleks ja selleks kuupäevaks ja on minek."

Sellist elu elangi... :D Ja iga reisi organiseerimine käib nii spontaanselt.

Irooniline on see, et...

2010-03-31T23:31:00.001+03:00

...internetiarve tasumiseks pidin minema läpakaga raamatukokku ning sealset wifit kasutama. Tartu ühiselamutes internetti pakkuv Campusnet on alla käinud ning soovitan kõigil võimaluse korral alternatiiv leida.

Kellele meeldib läpaka kasutamise ajal muid tegevusi teha, sobib Campusneti ühendus kui valatult. Paned lehe laadima, loed vahepeal raamatut, vaaritad süüa, teed kas või ühe uinaku :D

Kuidas vallatust araablasest saab korrektne õpetaja. Laisklemine on raske töö.

2010-03-29T16:09:00.002+03:00

Siiri tegi ettepaneku eilne lustakas juhtum blogisse panna.

Nagu alati, nautisin eile öösel voodis intiimset lähedust oma läpakaga ning otsisin vastuseid elutähtsatele küsimustele (kus on mahjongi-mängus klotsidepaarid, miks mu läti sõbrants haige on jne). Järsku hakkas ekraanil plinkima Skype-kastike, mis teatas, et keegi araablane helistab mulle. Teadsin, et ühel mu vestluskaaslasel on tavaliselt taoline pikk araabiakeelne tekst Skype-nimeks ning võtsin kohe kõne vastu.

- Salam aleikum! (ahaaaa, mu sõber on täna araabia-meeleolus, hea küll, mängime siis kaasa)

- Aleikum salam.

- Keef hälek? (kuidas läheb)

- Alhämdulilläh tamam, wä entä? (Jumal tänatud, hästi. Ja sul?)

- Wä änä ba'ad. (mul ka)

Siinkohal mu araabia keele oskus lõppes (wesh tsawi alhiin? on mõttetu küsimus, mida inimene ikka Skype'is olles teeb - on Skype'is, mitte ei roogi kala või ei riputa riideid kuivama). Jätkasin oma tavapärase inglise keeles pläkutamisega (arvates ikka veel, et tegemist on minu ammuse tuttavaga). Mu sõnademulina katkestas kanges araabia aktsendis öeldud: "Exkjuuz mii, no spiik angliizi". Tuli välja, et teiselpool toru on hoopis tundmatu junkur Riyadhist, kelle inglise keel on sama suurepärane kui minu araabia keel :D Junkur otsis Skype'is öist meelelahutust, seda tõendasid laused stiilis: "Open cam please. Yalla, habibati! Cam, please. Need see face. Show, please. I need." Esimese reaktsioonina tahtsin kõne katkestada (tegu oli ju võõra inimesega, kes oma labaste soovidega mu aega raiskas), kuid otsustasin vaadata, kas sellest junkrust asja ka saab. Veebikaamera-palumised lükkasin tagasi "Lä, haram!"-iga (ei, keelatud!) ning hakkasin vestlust endale sobivas suunas juhtima. Paari minuti pärast oli kiimas araabia poisist saanud viks ja viisakas õpetaja, kes mulle araabia keele hääldust seletas ning Koraani peatükke araabia keeles ette luges, mina innukalt järele kordamas :D Vestluse lõpuks sain soravalt ette vuristatud 2 peatükki (Al-Asr ja Al-Ikhlas), mida ma aasta aega tagasi veel oskasin, kuid nüüdseks unustanud olin.

Tulemus: "Paha poisi" kestas elab tegelikult tubli ja usin araabia keele õpetaja. Tuleb lihtsalt näidata, millest huvitatud oled (keeleõpingutest) ning millest mitte (webcam-show'st).

Pean (jah, PEAN) ühele inimesele õnne soovima. Selleks pean kõneaega laadima, selleks pean kesklinna minema, selleks pean bussipileti ostma, selleks pean 5 min R-Kioskini jalutama. Kas teile ei tundu, et seda on liiiiiiga palju nõutud? :D Ma lähen nüüd end valmis sättima...

P.S Araabia keeles on "Olen duši all" - Änä atehammam või Änä akhedh šauar. Araablastel on imepärane komme inglise sõnu endale suupärasemaks väänata - showerist saab šauar, supermarketist subermarket :D

Araabia keel

2010-03-24T23:23:00.000+02:00

Õpin araabia keelt ca poolteist aastat. Mida ma selle aja jooksul õppinud olen ning mida huvitavat märganud?

Araabia kiri on väga ilus ning äärmiselt lihtne, kui tähed selgeks õpid (alguses läheb sellega aega, sest tähed kirjutatakse erinevalt olenevalt sellest, kas nad on üksikult või sõna alguses-keskel-lõpus, nt ﻪ ﻬ ﻫ ﻩ on sama täht - h). Araablaste käekiri on ko-hu-tav! Mina saan alati kiita oma püüdlike maalingute eest, kuid M-i kätte ei tasu pastakat anda, sest sealt tuleb üks jube käkk ja vusserdis :D Tema põhjendus: see on kiirkirjas ja lihtsam. Seega - sa võid araabia kirjakeelt osata, kuid vahepeal muundab isegi mõne saidi Font sõnad jubedateks krõnksudeks, mille dešifreerimise peale kulub jube palju aega. Ja araablaste käekirjast saavad aru vaid nemad ise.

Araabia keel on omaette leiutis. Mulle pole siiamaani kohale jõudnud, KUI mitmekesine see keel on. Esiteks - igal riigil on oma dialekt, teiseks - igal piirkonnal on oma dialekt, kolmandaks - ühe objekti jaoks on miljon erinevat sõna. Mina õpin Saudi-Araabia pealinna Ar-Riyadhi araabia keelt ning siiralt loodan, et saan sellega tulevikus ka teistes riikides hakkama (Liibanoni, Egiptuse ja Saudi dialekt pidid enamus araablastele mõistetavad olema). Aga need murded on isegi riigisiseselt nii erinevad. Näiteks 'mina ka' kõlab Saudi pealinnas wa änä bä'äd ja läänerannikul wa änä kämän. Kus on loogika??!!

Tuhandeid aastaid tagasi lösutasid beduiinid kõrbes ning väänasid oma kurku ja keelt igasse ilmakaarde. Kes kurgupõhjast kõige veidrama häälitsuse või kõige tattipritsivama h-ga lagedale tuli, selle täht kasutusele võeti. Vähemalt nii tundub, kui proovid mõnda tähte hääldada. Näiteks eesti oss, kes enne sülitamist kurgust tatti välja rögiseb, võib uhke olla kuna oskab ühte araabia h-d hääldada! :D Ehk siis seda - ﺥ .

Automaatse lugemisoskuse omandamiseks läheb kõige rohkem aega. Kes veel ei tea siis araablaste kirjakeel põhineb sellel, et kirjutatakse vaid osad tähed. Näiteks lihtne 'mis teed' kõlab wesh tsawi alhiin, kuid kirjutatakse wš tswi alhin. 'Head ööd' - tesbah älä khair - tsbh älä hir. Nagu näete - kirjakeel on 100% vastavuses kõnekeelega :D

Campusnet hearts you

2010-03-24T19:14:00.001+02:00

Facebookid, MSNid, Skype'id, Orkutid ja muud nikerdised, mis on leiutatud ainult selleks, et üliõpilase vähest aega röövida, töötavad ülikorralikult. Samas, kui tahan õppeinfosüsteemi või, tule taevas appi, Swedbanki lahti teha, et üür + viivised ära maksta, uimerdab nett ennast üliiiaeglaseks. Pealehe suudab kuidagi välja punnitada, kuid sealt edasi ei saa enam kuidagi. Ja muidugi olen ma liiga laisk, et läpakas kaenlasse võtta ning parema interneti-jahimaadele minna.

Üliõpilane 100%

2010-03-23T09:31:00.055+02:00

Ühikaelu vol 472:

Arvasin naiivselt, et miski ei suuda mind ühikas enam üllatada. Kuid ma eksisin. Palju üliõpilasi ühe katuse all = kaos ning spontaansed vigurid. Pühapäeva öösel kirjutas kellegi käsi wc-poti kaanele kirja Holy shit! ning veekastile Holy water. Mõne tunni pärast oli neist alles jäänud lihtsalt Shit ja Water. Konkreetne.

Eile hommikul tundsin end niivõrd sandisti, et ei jõudnud loengutesse. Seevastu õhtul tundsin end juba piisavalt hästi, et jõõserdama minna :D (üliõpilase reegel nr 127: loengute skippimiseks on alati vabandus, väljas kulamiseks on alati põhjendus).
Ühikasse laekusin kella 4 kanti öösel ning silma sai looja lasta alles varahommikul (enne seda tuli naabriga mitmekülgset vestlust arendada). Magada lasti ainult 1 tunni, sest üks tegelinski pidas vajalikuks sõnumeerida kell KUUS hommikul. Sõnumi sisu - 'Tellisid takso ikka?' Jah, 200 meetri läbimiseks tellin alati takso :D

Internetipõlvkonna veidrused
Eelmisel nädalal rääkisin ühe tuttavaga, kes neljaks kuuks järsku ära kadus ning nüüd end taas näole andis. Tuli välja, et noormees oli endale mingi näitsiku leidnud, kellega Skype'is hommikust õhtuni videokõnesid tehti. Küsisin: Did you ever meet her? ning sain vastuseks No, but we got very physical.
Ja mina, ajast maha jäänud, arvasin, et füüsilise kontakti jaoks on vaja kokkupuudet reaalses elus. Tänapäeval aetakse need asjad ikka virtuaalmaailmas ära :D

Tartu Linnaraamatukogus

2010-03-19T16:07:00.000+02:00

Istun raamatukogus viltuse laua taga ja olen "natuke" tige. Esiteks - hommikul üles ärgates avastasin, et olen KUUENDAT korda maha maganud reedehommikuse etnoloogia ja kultuuriantropoloogia loengu (which means - sellel semestril pole kordagi sinna jõudnud). Häbi-häbi. Lähme edasi. Bussist jäin maha? Muidugi. Pidin jalgsi sillani minema? Jeesh. Uhasin lompidest uute saabaste ja valgete pükstega läbi? Täiega. Kas poes oli Tutti Frutti šokolaadi? Kindlasti mitte. Kas teine buss tuli? Hahaa, kus sa sellega. Kas Rehepapi kanasi... st - kanalihaga pannkook maitses hästi? Hell no. Jalad? Läbiligunenud. Kuna koju saan? 4 tunni pärast.

Aga õhtuks on organiseeritud mul väike simman, nii et lõppkokkuvõttes olen plussis.

"Türklased/araablased on pervod!"

2010-03-08T00:08:00.000+02:00

Kuulasin hiljuti (mis hiljuti... paar kuud tagasi) kellegi reisimuljeid. Nagu eestlastel kombeks, käiakse tehislikes turistilinnades kohalikku elu otsimas ning pärast ollakse seltskonnas reisist rääkides tähtsad eksperdid.

Kõige tüüpilisem eksiarvamus - kõik türklased, araablased ja muud tõmmud poisid on vastikud pervod. Ajavad oma käsi sinna, kuhu ei tohiks, räägivad mesijuttu ning tahavad 1) valget naist voodisse, 2) raha, 3) viisat. Muidugi leidub ka neid mehi, kes eelpoolmainitud kategooriasse mahuvad. Ometi on nii, et KÕIK araabia/türgi mehed tehakse pervodeks, kui keegi neist juhtub naughty olema ja "You have so beautiful eyes" sosistama. Samal ajal annab kohalik Peeter külapoe ees tagumikule laksaka ja kahe õllekrooksu vahel küsib keppi - tema on ometi ju täiesti normaalne mees!

Mõelge selle üle ja võrrelge ;) Aga pöördume peateema juurde tagasi.

Esiteks - ükski korralik mees ei veeda oma aega tänaval poolalasti turiste püüdes. Seda teevad ainult need, kel kurjad mõtted peas :D Jälk. Soovite tõesti selliste meestega juttu ajada, lasta neil end puudutada, nendega ühele pildile jääda?

Teiseks - naised, pange ennast korralikult riidesse ning näete kohe suhtumise muutumist. Eestis on täiesti tavaline, et sooja ilmaga käiakse lühikeste riietega. Miks lõunamaades kohalikud end katavad, ka need, keda religioon ei kohusta? Kas neil palav ei ole? Ei ole. Mida rohkem on ihu kaetud, seda vähem pääseb päike liiga tegema. Kujutage ette, mis juhtub naha ja juustega, kui aastakümneid kõrvetava päikese käes olla. Kel kujutlusvõimet pole antud siis vaadaku SIIT. Ja nüüd maandub sellisesse ühiskonda miniseeliku ja topiga näitsik. Mida sellisest tegelasest arvatakse? Korralikud inimesed ei vaatagi taoliste poole, naughty'de jaoks on tänaval liikvel free meat.

Kui olete tüdinud reisidel järjekordsete tõmmude poiste tõrjumisest siis tuleks üle vaadata 1) enda riietus, 2) enda käitumine. Iga poemüüjaga lobisedes ja kõigile naeratades jätate endast väga halva mulje (eelpoolmainitud free meat). Ükski mees ei kõneta kohalikku naist ning vajaduse korral räägitakse omavahel minimaalselt. Toon enda kohta näite - üksi restorani minnes kummardas klienditeenindaja ette-taha, tervitas viisaka "Salam aleikum"iga, tellimuse esitamise ajal vaatas oma märkmikusse, mitte ei jõllitanud mind, tellimuse kätte saanud, lahkus kiiresti. Teenindus oli viisakas, kiire, igati "puhas töö". Kuhu jäid need "tüüpilise türgi pervo" mesised meelitused?! :D

Näide tänavalt - nägin turiste eespool kõndimas, ükski mees ei tõmmanud end kõrvale, mõni vemmeldava verega nooruk lausa nühkis end naiste vastu. Minuga oli asi lihtne - nt ülerahvastatud turul tõmbasid kõik kahte lehte ja mööda oma isiklikku "koridori" oli väga mõnus jalutada :D Kui mõni mees ees uimerdas ning 30 cm raadiusesse sattus, lõi ta silmad maha, hakkas kummardama ning igal võimalikul moel vabandama. Vot sellised on need "pervod".

Niqabi-juttu ja tagasitulek Eestisse

2010-03-01T00:11:00.004+02:00

Ninjakostüüm... oo ninjakostüüm, sinust ma ei loobu!
Pole midagi paremat kui varahommikul ürp selga tõmmata, pearätt pähe ajada, nõelu igale poole toppida, nägu katta ning lennujaama poole teele asuda.

Tähelepanekud niqabi (näokatte) kandmisel:

Riideäär hõõrub HIRMSASTI vastu alumist laugu. Paari tunniga on silmad punased ning passikontrollis niqabi kergitades paljastad näolapi, mis meenutab üledoosis narkomaani. Abinõu: näokate tuleb lõdvalt kinni siduda.
Süües tuleb pea alla lasta ja spetsiaalse liigutusega toit poolviltu sisse pista. Pärast peab selle musta lapi ära pesema, sest seespool on kogu su menüü :D
Pluss - keegi ei näe mis seal all toimub, seega ei pea nt haigutades kätt suu ette panema :D
Külmemal ajal on näol mõnusalt soe.
Kõik kardavad sind (sest muidugi on sul abaya all pommivöö ning sa ise oled tegelikult onu Osama), kummardatakse ette-taha, antakse teed, vabastatakse pinke jne.

Lennujaamades nägin, et inimesed vaatavad mind kaastundliku pilguga (eriti kui ma sõin, see vist tundus neile eriline tsirkus ja piin). Kallid inimesed, ninjakostüüm on minu vaba valik, see aitab anonüümseks jääda ning seeläbi salaja reisida. Näiteks minu auväärt reisikaaslane Mr Araablane teeb vingus nägu kui näeb mind ninjana ning püüab katmata-näo-perioodi ALATI pikemaks kaubelda.

Riia lennujaamas sattusin R-Kioskis kokku soomlastega. Mõõdeti pilkudega pealaest jalatallani ning kommenteeriti soome keeles (epic fail: suomalaiset, mä ymmärrän teidän kieltä!)

Oleme Schengenis. Which means - ei mingit passides luhverdamist. Ja iga f-ing kord küsitakse minu passi ja could you please show your face. Seda face'i olen ma juba 10 korda erinevatele ametnikele näidanud, kallis lennujaamaonu! Pikapeale läheb asi sassi, miks muidu juhtus nii, et Tartu lennule minnes ametniku "Can I see your passport" peale ulatasin talle oma käe... :D

Tartu lennujaamas kogesin jälle Schengeni tsooni "mugavusi" - kohvriga välisukse poole minnes kargas kuskilt välja passikontrolli-onkel ning täristas: "Kuuld juu pliis shõu mi joor trävelling tokjuments." Hää küll, võta mu pass ja soojenda seda oma punaste karvatuttidega sõrmede vahel.

Onkel lehitseb... ja imestab. Eestlane? Selline ninja? "Miks te end niimoodi katate?"

Kenjaalne küsimus. Oleks pidanud talle oma blogi lingi andma.

Killud.

2010-02-23T16:37:00.002+02:00

Türgi kerjused ei vedele tänaval, käsi pikas. Ei, nemad on ÄRIMEHED, müüvad taskurätikupakke - viskad mündi, saad pakikese vastu. Väärt idee... :D

Hidžaab on multifunktsionaalne. Peale juuste katmise saab sellesse ka nina nuusata, nagu turul nägime.

Tõmmu araablane ja mustas ürbis hele eurooplanna äratavad tähelepanu. Nii mõneski restoranis avastasime, et turistid teevad salaja meist pilte.

Käisime araabia söögikohas beduiini leiba hummusega nosimas. Kõrvallauas istusid hollandlased - 2 naist ja 3 last. Ettekandja küsis neilt: "Are you sisters?" ning sai vastuseks: "No, we're a couple." :)

Südaöösel olime meie, kaks täiskasvanud inimest, rannas laste mänguväljakul ja lasime liugu, ronisime, kiikusime ... :D

Istanbul, Sultanahmet.

2010-02-20T13:06:00.004+02:00

Olen hotelli 1. korrusel, mustas rüüs ja näokattega ning ootan, millal lõunale saab minna.

Teisipäeval tulin Türki läbi 2 riigi.

Hommikul Tartu lennujaama jõudes selgus tõsiasi, et Tartu-Riia lend jääb ära (lumetormi tõttu, mida ei olnud???). Perutasime 4 tundi bussiloguga Riiga, seal pandi mind Frankfurti lennule. See lend oli suurepärane näide saksa täpsusest - ühte reisijat otsiti mööda lennujaama taga ning kui ta 15 minutit enne väljumist end näole ei andnud, lahkuti ilma temata, sest Lufthansa ei luba endale hilinemist :D

Istusin viimases reas? Jah.

Haises? Jah.

Tooli sai alla lasta? Ei.

Magasin sellest hoolimata terve tee? Jah.

Frankfurtis passisin-magasin-lamisklesin 3 tundi, hirmutasin inimesi enda ninja-välimusega, lobisesin võileivakioski-neiuga ja veendusin, et saksa keel on üks kole keel.
Frankfurt-Istanbul oli Turkish Airlinesiga ning hilines kõõõõõvasti (võrdle - eelmine lend Lufthansaga).

Kell 22, Istanbul. Olin laibastunud, väsinud ja räpane, nelja lennujaama saast kätel, ning viimasest söögikorrast sai täpselt 24 tundi...

Pakin kohvrit.

2010-02-15T19:23:00.005+02:00

Istun põrandal ja pakin kohvrit. Homme samal ajal olen juba Istanbulis.

Vaheajale.

2010-01-26T13:18:00.006+02:00

Pikk ja väsitav eksamiperiood on läbi. Lõpuks ometi saab vabamalt hingata ja ei pea enam näpuga raamatutes järge ajama. See päev enne hakkan õppima-poliitika oli ikka ränk. ~~Tukkusin~~ õppisin raamatukogus kellast kellani ja vägistasin oma niigi õhukesi konspekte sisse. Lugesin ühel õhtul siuh-säuh kiiresti läbi kolm luulekogu 18. sajandist, jäin viimase raamatu taha magama ja üles ärgates mõtlesin riimvärssides... Whoa, vot see oli alles kogemus!

Eksamitulemused olid täpselt seal ääre peal, et läbi sain. Eks võite ise arvata... :D Kohati oli lausa piinlik nii hõredaid töid ära anda aga mis seal ikka.

Pakin nüüd oma 7 asja kokku, et sõita vaheaega nautima.

Läpaka ja mobiili jätan nahaalselt linna, lihtsalt ära on tüüdanud inimeste ülbe arvamus, et pean just neile sobival ajal kättesaadav olema. Ei pea! Saage nüüd ilma hakkama :P

Järgmiseks kaheks nädalaks löön jalad seinale ning keskendun kirjandusele ja kunstile.
Head aega!

(quick update)

2010-01-02T07:35:00.007+02:00

UUS AASTA saabus ja mul on kiire, kiire, kiire.

1) Eksamid on way too close, mis tähendab, et nina tuleb vägisi raamatusse suruda.

2) Ma olen sõltuvuses The Guild'ist (olen ka sellise elustiili esindaja).

3) Kui hoiad oma suhet elus Interneti kaudu, muutud väga tundlikuks veebika kvaliteedi suhtes. Paar päeva tagasi pidin taluma SELLIST pilti:

"Must mees" nägi vahepeal välja nagu stseen õudusfilmist:

4) Jah, kell on pool 8. Ei, ma ei ärganud just. Ma pole lihtsalt magama läinudki veel.

KUIDAS ÕPITAKSE EKSAMIKS

2009-12-22T15:37:00.013+02:00

Aine algas 3 ja pool kuud tagasi, viisakalt 1 kord nädalas, käi vaid kohal, loe 3 õhukest raamatut ja oledki eksamiks küps.

Mida tegi tudeng? Magas esimesed 2 loengut maha. Käis korra kohal, igavles 1,5 tundi ja nii, kui kell kukkus, lasi jalga. 2 kuu pärast tuli jälle korraks oma nägu näitama ning kadus taas. Viimases loengus oli kõpsti "viisakalt" kohal. Kohustuslik kirjandus... ehhh.

24 TUNDI JÄÄNUD Pole aega, pole aega! Peab tegema teise aine esseed, mille tähtaeg on... 4 tunni pärast.
18 TUNDI Essee sai ripa-räpa valmis ja esitatud, ühika poole vantsides tuleb korraks meelde, et peaks raamatukogust läbi astuma... Aga sama kiiresti see mõte ka kaob.

15 TUNDI Võtan välja konspekti ja avastan, et teksti on vaid 3 (!!!) lehekülje jagu. Kaustik ununeb lauanurgale.

11 TUNDI Ühikaköögis valmib õhtusöök (kell 1:28 öösel).

10 TUNDI Raamaturiiulist leitakse mingi teos, mis tunnistatakse õppimiskõlblikuks. Pärast paari lehekülje "sisse vägistamist" jäädakse sinna taha magama.

3 TUNDI Kell on 9:00 avastan, et raamatukogu on täna kinni. [JÄRGNEVAD RÖÖGATUSED TSENSEERITUD]

1 TUND Vaatan läbi sadu slaide õppematerjaliga. Kordamisküsimusi nähes tekib Paanika nr 1.
EKSAM Eksamisküsimusi nähes tekib Paanika nr 2. Valikvastused... ehhh... bingo loto? Imekombel suudan isegi A4 udu täis kirjutada.

Selleks korraks ongi kõik.

EDIT: Eksami sain F-i (oh milline üllatus, eks).

KUIDAS ISTANBULIS SAUDIARAABLASI PÜGATAKSE

2009-12-08T22:20:00.017+02:00

Turismipiirkondades kehtivad kaupadele ja teenustele kolm erinevat hinda:

hinnad kohalikele,
hinnad turistidele (variant nr 1 + tubli juurdehindlus),
hinnad saudiaraablastele (variant nr 2 + kohati lausa USKUMATU juurdehindlus.

Nagu ikka, küsisid poemüüjad pärast kohustuslikku How are you-d, kust maalt pärit ollakse. Sageli hüüti meile kohe: "Salam aleikum! Ahlan wa sahlan!"

Kui poemüüjad sai kinnitust, et tegu on saudiaraablasega, lõid meeste silmad särama ja võis näha kuidas nad tegid peas kalkulatsioone, kui palju sellelt naftamaakodanikult raha välja pigistada.

Meid ei õnneks ei tüssatud. Aga ühel korral...

Palusin teda tollel õhtul selga panna traditsiooniline Araabia poolsaare meeste pikk valge rüü thoub (pikemalt loe siit).

Käisime vesipiibu-baaris, kus nahaalselt 2 apelsinimahla ja vesipiibuseansi eest kasseeriti eesti rahasse arvestatult kuskil 300-400.- Kuid see oli täitsa ok, meil läks veel hästi.

Hiljuti käis üks tema sõpradest samuti Istanbulis.
Tänava pealt tõmmati ta restorani, kus näljane mees tellis supi. See ei läinud kuigi libedalt alla ning söögikohas pettunud klient tahtis lahkuda. Teda peeti lauas kinni ja kuhjati see toitu täis (ilma tellimuseta!) Klient soovis ikka lahkuda. Seepeale ähvardati teda politseiga, kui ta ei maksa kinni 500 liirist arvet (~3800.-) Pika jagelemise peale nõustus ta raha ATMist välja võtma ja arve tasuma, kuid... nii kui mees tänaval "vabas õhus" oli, pani ta putku :D

ARAABLASTE RIIETUS

2009-12-08T12:20:00.019+02:00

Tahaks rääkida araablaste traditsioonilistest riietest. Ja mitte sellisel ametlikul-informatiivsel toonil, vaid lõbusate lugude ja tähelepanekutega :)

(Keskendun eelkõige Araabia poolsaare regioonile)

Thoub (hääldatakse inglisepärase "keel vastu hambaid" th-ga)

Tegu on pika valge rüüga, mis PEAB leiduma iga Araabia poolsaare mehehakatise kapis. Araabia Ühendemiraatides tõmmatakse selga suur ja lotakas thoub, mis näeb kandja seljas välja nagu lössivajunud õhupall, samas edevad Saudi mehed eelistavad rohkem kehasse töödeldud mudeleid. Värvused varieeruvad erkvalgest beežide ja pruunikate toonideni kuni mustani välja. Thoubi all kantakse õhukest puuvillast mõnusat T-särki ja õhukesi pikki pükse. Mees teadis rääkida, et Araabia Ühendemiraatide mehed ei kanna thoubi all üldse pükse! Põrandal istudes (araablaste lemmikkoht lebotamiseks) ja sealt püsti tõustes võivad paljastuda igasugused vaatepildid...

Thoub on nr 1 riietusese, seda kantakse koolis, tööl, tähtsamatel sündmustel ja perekondlikel koosviibimistel. Kui noorem generatsioon eelistab vabal ajal euroopalikke hilpe, ei võta mehed 40+ thoubi isegi kodus seljast.

Mõni näide: kui minnakse sugulasi külastama ja keegi noormeestest kannab thoubi asemel teksasid ja T-särki, saab tema isa peapesu, et on poja "kohatus riietuses" uksest välja lasknud.

Thoub on kõrbelises kliimas asendamatu - kaitseb nahka kõrvetava päikese eest ja toimib nagu konditsioneer.

Meeste peakate.

Taqiya on valge mütsike, mille eesmärgiks on sinna peale mässitavat ghutrat paigal hoida (juuste peal hakkaks rätik kergesti libisema). Ghutra - üliõhuke rätik, enamasti punase-valgeruuduline, kuid kantakse ka üleni valgeid eksemplare. Ghutra kandmiseks on iga mees leidnud oma stiili - kes viskab niisama ühe ja teise poole üle pea, kes sätib ja rullib korralikult ääri ja kohendab rätiku moodsalt üle õla, kes laseb sel niisama lõdvalt ripendada. Rätikut hoiab paigal kaamelikarvadest kahekordne rõngas ehk iqal.

Shami (šhäämi) piirkonna mehed (Süüria-Liibanon-Palestiina-Jordaania) mässivad musta-valgeruudulise ghutra ümber pea nagu turbani.

Abaya

Must maani naiste rüü. Paistab, et seda müüakse kõikjal ühes suuruses (XXXL), minu abaya sisse mahuks igatahes 2 naist veel. On tavalised abayad ja kaunistustega abayad. Viimased näeb igas võimalikus variandis, tikanditega, litrite või isegi kallimate kividega. Mõni naine näeb välja nagu juudi jõulupuu - varrukad kaunistustega koormatud, litritest südamed seljaosal (öäkk!), mustritega iga äär ära tuunitud. Minu kaljukindlaks eelistuseks on tagasihoidlik kaunistus varrukaäärtel, ülejäänu on liig mis liig.

Hijab (hidžaab)

Pearätt, mille värvid, mustrid ja kaunistused varieeruvad seinast seinani. Samuti on loendamatu hulk erinevaid mooduseid hijabi pähesidumiseks. Pearäti all kantakse (kes mõnikord, kes kogu aeg) avarat mütsikest või lisarätikut, et hijab juuste peal libisema ei hakkaks. Algajale pearätikandjale ütlen vaid üht - ärge unustage nööpnõelu (vajadusel ka haaknõelu) kasutamast. Ainult nii saab 100% kindel olla, et tuule käes midagi lendu ei lähe! (Njah... nagu mul Istanbuli ühel kaldaäärsel tänaval juhtus :D)

Niqab

Näokate, mis jätab silmadele jaoks paraja piiluaugu. Saudi Araabia pealinnas Riyadhis kannab 99% naistest niqabi, läänerannikul moodsaks linnaks tituleeritud Jeddah's 90%. Mujal maades kohtab ka "ninjasid", kuid mitte nii massiliselt kui Saudi Araabias.

Pildil on nn moodne niqab või sexy niqab :D Tavalisel niqabil on vaatevälja kõigest napp 1,5 cm.

Burqa

1) Nägu on katud õhukese looriga, millest näeb läbi,
2) pikk maani palakas, mil silmade kohal võre. Esimest varianti näeb Saudi Araabias, kus niqabi ette tõmmatakse õhuke must riie, kui tekib vajadus oma nägu tervenisti ära peita. Teist varianti võib kohata Afganistaanis, kus siniseid pudeleid meenutavad naised oma täispikas rüüs tänavatel komberdavad, piiludes ümbrust läbi võre. Ausalt öeldes ma ei kujuta ette, kuidas saab burqaga avalikes kohtades käia ilma tänavatel liiklusohtlikesse olukordadesse sattumata või inimestele ja asjadele otsa koperdamata. Minul oli juba niqabiga raske pead pöörata ja ümbrust observeerida.

EESTLASTE RELIGIOOSNE KUULUVUS.

2009-11-25T20:58:00.000+02:00

- Tead, mina olen ka usklik.

- Mis usku?

- Umbusku.

ISTANBUL 2. osa

2009-11-25T15:04:00.008+02:00

4. Türklaste keeleoskus.

Pidime Aras Cargo kontorist paki välja võtma. Kontor - tänava pealt viis pappkarpidest ja kaltsudest "kaldtee" alla hämarasse pugerikku, mis oli kola ja rämpsu täis. Meid tervitas muheda olemisega mees. Peagi selgus, et tema inglise keele oskus on ~~olematu~~ minimaalne. Žestikuleerisime elavalt ja joonistasime paberile skeeme. Kui mees lõpuks aru sai, et tulime saadetist välja võtma, tuhnis ta natuke kolahunnikutes, kuid mingit pakki ta sealt küll välja ei võlunud. Tagasi leti äärde komberdanud, võttis ta araablase käe, tegi kella kohal sõrmega tiire ja hüüdis: "Two, two!" Kõik see oli nii koomiline, et ma irvitasin nagu opakas :D Lõpuks saime aru, et 2 päeva pärast võime tagasi tulla. Olgu siis.

Esmaspäeval olime kõpsti jälle Aras Cargo kontoris, kuid seekord juba "täisrelvastuses" - söötsin töötajale ette paberilipiku, kuhu oli türgi keeles kirjutatud "Mulle saadeti pakk X-linnast". Seekord võttis toiming aega 1 minuti :)

Two-two-meest kohtasime, oh üllatust! - õhtul jõe ääres lambaid müümas! Taaskohtumisest olid nii tema kui meie suunurgad taeva poole, žestikuleerides küsis ta meilt, kas saime oma paki kätte. Ostsime kaks väikest lammast ja jätsime naeratades hüvasti. Terve tagasitee hotelli ma muudkui naersin ja naersin. Lammas ütleb 5 korda mää, kui kuklal olevale nupukesele vajutada :)

5. Niqab.

Niqab - näokate (pikemalt loe siit). Katab ära kogu näo, jättes "piiluaugu" silmade jaoks.

Sundisin, sõna otseses mõttes sundisin oma araablast seekord niqabi tooma. Põhjus: 1) uudishimu, 2) kuna reisin salaja, on anonüümsuse huvides parem ka nägu ära katta.

Minu esimene mulje - sidusin niqabi niisama ümber pea, vaatasin peeglisse ja... hakkasin naerma. Nii veider oli ennast ninjana näha. Terve ülejäänud reisi ei puudutanudki seda riidetükki.

Istanbulist lahkudes soovisin eksperimendi mõttes niqabi kanda. Abaya selga, hijab kõvasti pähe, nõeltega kinni, et ta seal järgmised 9 tundi kindlalt seisaks ja niqab näo ette. Peeglisse vaadates olin enda uuest välimusest šokeeritud, kuid samas ka vaimustatud. Ja muidugi pakkus see mulle palju nalja :) Näo katmise moment oli perfektselt ajastatud - viimasel päeval lõi mu huulel õitsele sõber ohatis :D

Huvitav tähelepanek - ükskõik kui igav su silmavärv ka ei tundu, niqab toob selle suurepäraselt esile. Minu rohelised silmad, millest ma suurt midagi ei arva, muutusid niqabiga säravateks juveelideks :) Araablase võttis lausa ahhetama.

Lennujaamas kontrolliti mu nägu VIIS (!!!!) korda ja 2 korda väisasin turvaruumi (no bombs under my veil, leave me alone).

Ootasime parasjagu minu lennu counteri avamis, kui võtsin Orbiti pastilli ja pistsin selle suhu... läbi niqabi. Sain aru, et midagi on valesti alles siis, kui pastillist juba hammastega kinni hakkasin ja riiet vahel tundsin. Õnneks keegi ei näinud, mainisin seda araablasele ja mees sai hea kõhutäie naerda.

Check-in Istanbul-Riia lennule, seejärel Burger King. Proovisin niqabiga söömise ära. Vaatamata araablase palvele, et ma näokatte üles tõstaks ja normaalselt sööks, jätsin selle jonnakalt ette ning toppisin toitu selle alt sisse. Esimesed minutid oli väga veider, kuid peagi sain nipi selgeks - pea tuleb võimalikult alla lasta ja toit kiire liigutusega niqabi kergitades poolviltu sisse pista.

Lennukil vahiti mind nagu imeasja. Peagi jäin magama ja jõudsime Riiga.

Riia-Tallinn lend - big joke. Hea, et nägu kaetud oli kuna eestlaste reaktsioone nähes püsis terve reisi aja mu näol suur irve :D
Eelmine kord istusin kahe plika kõrval. Nad mõõtsid mind pealaest jalatallani ja üks küsis teiselt (arvates, et ma ei saa eesti keelest aru): ,,Kus maal naised end katma peavad?" ,,Ei tea, Tadžikistanis vist," kõlas arukas vastus.

Seekord istus minu kõrval üks mees, kes kuidagi käituda ja olla ei osanud. Nii, kui ma vähegi end liigutasin, puuris ta silmadega niqabi avast sisse. Muhahahaa.

Ninja-kostüümist nüüdsest mu reisiriietus. Anonüümsus on tagatud, väike nali boonuseks.

ISTANBUL 1. osa

2009-11-22T05:47:00.010+02:00

Viimase poole aasta jooksul oleme mitu korda Türgis käinud. Tema töö ja minu õpingud ei luba pikki reise, seega on Istanbul väga heaks valikuks osutunud - üsna lähedal, pole vaja pikki tunde lennukis istuda, viisaprobleemid puuduvad, mõnus linn kus kohtuvad Ida ja Lääs.

See postitus räägib peamiselt selle nädala sündmustest Istanbulis, kuid toon sisse ka mõned elemendid eelmisest reisidest.

1. Tallinn-Riia-Istanbul.

Reisieelne päev. Nagu ikka ja alati, jätsin kõik asjatoimetused viimasele minutile. Hiljemalt 4:15 pidin pakitud kohvriga taksos olema ja mina hakkasin alles südaööl riideid pesema... Järgnevad tunnid möödusid radika-puhuri-triikrauaga riideid sussutades, et lantsakad kas või enam-vähem pakkimiskõlblikuks saada.

Vaatamata kõigele suutsin korralikult bussile jõuda, kella seitsmeks jõudsin lennujaama ja oli aeg must araablanna kostüüm selga ajada. Näo jätsin katmata ning asusin check-in'i poole teele. Tallinna lennujaam on mõnusalt väike ning kõik käib seal kiiresti. Samuti Riias. Istanbuli poole lennates polnud mul ikka veel "seda" tunnet - nüüd ma lähen-kohtun, salaja. Minu kõrval istus keskealine vene päss, kellele mustas ürbis naine midagi nii uudset oli, et ta need pea 3 tundi kramplikult ühes asendis istus ning kuidagi käituda ei osanud. Seega oli vaene hirmunud mees ŠOKIS, kui talle õlale koputasin ning naeratades kellaaega küsisin. Pärast seda aga tundis ta end juba vabamalt :)

Istanbuli lennujaam on juba nii tuttav ja kodune. Passikontroll läbitud (mis võttis ~ tund!) ja kohver kätte saadud, oli aeg väljuda, oma araablane üles otsida ja hotelli poole teele asuda.

2. Mida tehakse Istanbulis.

Mida teeb üks paarike 5 päeva Istanbulis? Vaatamisväärsused, väljasõidud, kultuurne linnaga tutvumine? Hell yeah, 75% ajast olin hotellitoas voodis siruli, sõin ja vaatasin muusikakanaleid / araabiakeelseid uudiseid-seebikaid :D

Türgi toidud ja üleüldse söömine on klass omaette. Kõige mõnusamad söögikohad olidki need tänava peal olevad restoranid (Eesti mõistes advanced söökla). Restoran à la Istanbul - otsitakse mõni atraktiivne ja geelitatud peaga noormees, kelle ülesandeks on restorani ees tänaval inimesi sisse kutsuda, klientide püüdmiseks neile paar komplimenti visata (meie kuulsime "Romantic couple! Nice family! Nice muscles!"). Kliendid paigutatakse lauda, teenindus on kiire ja sujuv. Imelik on see, et tööd teevad seal vähesed - inimeste sissekutsuja, 2 teenindajat ja vahepeal vilksatab köögist mõni tõmmu pea, kuid ~4 meest passib alati resto eesotsas ja lihtsalt... kulgeb. Õnneks ei pea kunagi kaua ootama, peagi kuhjatakse laud sööki täis ning võib kahvli-lusika-käega sellesse kaevuda.

Novembris näeb tänavatel väga vähe turiste, seega hakkasime kergesti silma ning igalpool hüüti: "Salam aleikum! Ahlan! Keef alhal?" Uuriti, kust pärit oleme. Minu päritolu valmistas palju segadust. Pakuti igasuguseid riike alates Argentiinast lõpetades Soomega (peaaegu!:P). Üks mees kalarestoranis oli niivõrd "kenjaalne", et küsis mehelt "Is she your husband?"

Kohalikud naised kannavad üldjuhul kirevat pearätti, mis erinevalt araablannadest on tihedalt kaela ümber mässitud, nii et pea paistab nagu tulnukal. Pikk poolde säärde mantel on külmemal ajal populaarne, suvel võis näha isegi kolmveerandpükstes ja üliliibuva pluusiga näitsikuid. Teine stiil, esindatud vanema generatsiooni poolt, on üleni kattev must ürp, selle peal ürp nr 2, mis katab näo v.a kulmud-silmad-nina (jah, suur kongus türklasenina jäetakse välja), ulatub tagumikuni ja on tagantpoolt kroogitud. Pole ime miks noored neiud seda ei eelista - kes tahaks välja näha nagu täispuhutud põis :)

Mina olin tänavatel ainuke naine abaya ja musta pearätiga.

3. Mida kantakse abaya all.

Kindlasti on see küsimus paljude pead vaevanud. Seal all ei ole tegelikult mitte midagi erilist. Teksad käivad 16 kraadiga väga hästi, palavama ilmaga õhukesed pikad püksid, seljas tavaline T-särk.

Aga hotellitoas pärast musta rüü eemaldamist... Njah. Võrdluseks võin tuua Eesti talve - kui niigi enamus päevast oled sissepakitud, ei taha toas üldse mingeid vatte kanda. Samamoodi on ka abayaga. Kui juhtus palavam ilm olema, ei taha keha muud, kui ainult imeõhukest siidist öösärki. Kogu filosoofia seisneb selles, et kui ühte ja sama musta ürpi kanda, tahad vabamatel hetkedel kõigega katsetada ning ei raiska aega hallide koduste pussakate kandmisega.

Kuna tellisime õhtul-öösel alati palju süüa, käis Room service man tihti meie toas. Iga kord kui ta koputas, kadusin kui välk vannituppa. Eelmisel reisil jäin riidekapi juures pidama, kuna hakati juba sisse pressima. Araablane hoidis söögivankrit tagasi ja oli kergelt öeldes paanikas, kuna olin lühikestes riietes. Õnneks sai ta kandiku enda kätte sikutatud ja vaese segaduses türklase minema aetud. Kõik selle nimel, et keegi mind Jumala eest vabamas riietuses ei näeks.

TERE!

2009-11-22T04:09:00.000+02:00

Selles blogis kirjutan oma kirevast elust ning reisidest koos araablasega. Viimasel ajal on kogunenud nii palju muljeid, et on lausa patt need enda teada hoida. Kuna olen minevikus suure hurraaga alustanud kahte blogi, neid mõnda aega pidanud ja seejärel välja suretanud, üritan sellega siin järje peale saada. Loodan, et minu postitused ilmestavad nii mõnegi inimese halli argipäeva :)

Head lugemist!